Tahe elad siin kus elu nii kallis ole. Kus enda palga raha toidule tuleb anda et enda sigilastele riided selga saada ma võlgu võtma pean. Enda jalas püksid mis kümnendeid tagasi koli lõppuks sai oostetud et oleks ka veidi uhkem tunne. Töötan olen juba aastaid ja see minu jauks koduks ole saanud. Tuttav on iga nurk ja riiul seal mulle tean täpselt mill sealt miski tuleks liigutada et koristama ei peaks. Ja elu rutiinik ole kodu tuled ja armas keda ika vaatan sama pilguga nagu oleks kooli põlve armastus mull peal. Ja väiksele tüdrele küsin kuis ta päev ka oli. Ja tema mulle räägib ja näiteab oma hinnet mis ta koolis pärvikuse oli saanud. Kodus kui miskit teha siis see saa kõige pealt tehtud ja diivanile siis istud ja vahel seda ruutini siis rikun. Kuid selle üle kellegil alba sõna üelda ei ole. Laupäeva õhtul kui kõik une ole jäänud lülitan minagi teleka välja. Lähen musika riuli juurde ja kõigi kirevate imelike nimedega plaatide vahelt enda tuhmi ja rahuliku plaadi võtan istun laua taha ja muusika saatel enda vaimu pilt joonistama hakkan. Ja ei ole see patt kui ma pühapäeval veidi kauem magan sest öö ju kritseldades sai veetedu. Ja selle siis enda kaustikuse mitmete kõrvale sai pandud. Ja ikagi see mulle sellise noorema naeratuse kora näeole sikutab. Pühapäeval ärkan ma ika selle naeratusega ja esmaspäeval hommiku päikesega ärkates see ole mulle alles. Ja sellest vähesest mulle siis nüüd piisab et nädal kiiresti mull müüdaks. Tulgu see nädal mis tahes aga enda vaimu sain ma kehast emale paberile pandud ja hea nüüd kaua ole olla.