Külmal Talve Tänaval Üksinduses ma kohkun sest ei näe ma enam oma silmade ees õhku jäärumas ja minu pilk jäätus Enne surma külma kasrustust ei jõudnud ma enam silmi sulgeda vaid külmalt tühja vaatama jäin.Nüüd vedelen pehmes lumes ja minu keha pimedude varjus lume alla peitub ja esimenest koda elus olen ma nähtamatu ja minu jeha lummes peitub jab. Ja minu hing jäb maa peale vangi kuni lapsed mind mängides leiavad sele tühjal haasal. Kui nüüd neist kubgi ei julge sõnagi üelda aint vaatavad mu külma keha nahk. Nüüd tõusevad ja jooksevad juskui neid ajaks keegi taga kodude poole kautates lumes jostes enda ütsid kindad ja kodus voodi taha toa nurka peitu poesvad. Aknale tõmbasid mõelmad kardina ette ei julge naad sina poole piiludagi aint põrandat põrnitsevad istuvad naad enda peitu kohtade mõne tunni ja siis toas liikuma hakkavad käivad söövad oma toidu mis ema neile tegi. JA vaatavad oma laste saate mis televiisoris näitatakse. Oma tupa voodile vedelema heites ei ole neil und aint lage vahivad ja ei märkagi kuis neil uni on peale tulnud. Une näeos ma enast neil ilmutan palun et anaksid naad kellegile teada kus ma laman. Kuid poistel oli keelatud ju kodu hoovikst lahkuda. Ja hommiku kogutvad naad naad enda aja juures ja koos naad siis minu juurde sammuma hakkavad jalad alla nõrgad ja sees neil kõle olla. Nüüd seisavad naad minu kõval ja lume maha pühivad ja mõlemad mõttes mu käest vabandust paluvad aga ei sa naad kellegile teadata kus ma olen sest muidu naad riielda kodus võivad saada. Aga nüüd ma enda keha kõval istun ja poised minu kõrval vaatame kauguse õues on hämar ja poisid kodu poole minema peaksid. Kuid lumi nüüd sadama hakkab ja me elutud kehad ta enda alla matab. Ja siit mailma lahkud ma lahkuda ma saan ja poissid kaasa võtan ma

Tahe elad siin kus elu nii kallis ole. Kus enda palga raha toidule tuleb anda et enda sigilastele riided selga saada ma võlgu võtma pean. Enda jalas püksid mis kümnendeid tagasi koli lõppuks sai oostetud et oleks ka veidi uhkem tunne. Töötan olen juba aastaid ja see minu jauks koduks ole saanud. Tuttav on iga nurk ja riiul seal mulle tean täpselt mill sealt miski tuleks liigutada et koristama ei peaks. Ja elu rutiinik ole kodu tuled ja armas keda ika vaatan sama pilguga nagu oleks kooli põlve armastus mull peal. Ja väiksele tüdrele küsin kuis ta päev ka oli. Ja tema mulle räägib ja näiteab oma hinnet mis ta koolis pärvikuse oli saanud. Kodus kui miskit teha siis see saa kõige pealt tehtud ja diivanile siis istud ja vahel seda ruutini siis rikun. Kuid selle üle kellegil alba sõna üelda ei ole. Laupäeva õhtul kui kõik une ole jäänud lülitan minagi teleka välja. Lähen musika riuli juurde ja kõigi kirevate imelike nimedega plaatide vahelt enda tuhmi ja rahuliku plaadi võtan istun laua taha ja muusika saatel enda vaimu pilt joonistama hakkan. Ja ei ole see patt kui ma pühapäeval veidi kauem magan sest öö ju kritseldades sai veetedu. Ja selle siis enda kaustikuse mitmete kõrvale sai pandud. Ja ikagi see mulle sellise noorema naeratuse kora näeole sikutab. Pühapäeval ärkan ma ika selle naeratusega ja esmaspäeval hommiku päikesega ärkates see ole mulle alles. Ja sellest vähesest mulle siis nüüd piisab et nädal kiiresti mull müüdaks. Tulgu see nädal mis tahes aga enda vaimu sain ma kehast emale paberile pandud ja hea nüüd kaua ole olla.